Selles postituses kirjutan käsitöö vahvatest omadustest. Kas Sinul on mõni uus idee? Anna sellest kommentaariumis teada?
1 Comment
See artikkel alustab toredat blogipostituste sarja, mis sisaldab vahvaid lugusid meie oma heegeldajatest. Esimene intervjuu on läbi viidud Triin Mihkelsoniga, kes on heegeldaja, kuduja, blogi Väikesed ilunikerdused omanik ja osav käsitööline, kes on välja andnud lausa kaks käsitööraamatut.
Kas on midagi unikaalset, mida olete eesti heegeldamis-ja käsitöökogukondades või samal teemal blogides märganud? Midagi, mis eristab eesti käsitööblogisid teistest maailma omadest? Ma ei ole tegelikult väga suur teiste blogide jälgija. Selleks pole mul kunagi liiga palju aega. Sellegipoolest on inimesi ja blogisid, mida huviga jälgin. Kodumaistes blogides jääb sageli silma see, kuidas kõik vaimustuvad samast asjast. Aastaid tagasi kubisesid paljud neist näiteks satsisallidest või lehemustrilistest sokkidest. Ise ma eelistan alati mõelda ja luua pigem unikaalseid esemeid. Väga positiivne ja rõõmustav on see, kui palju hinnatakse esiemade pärandust ning proovitakse ka ise neid järgi teha. Näiteks peente kirikinnaste või Haapsalu salli kudumine ei olegi tegelikult nii keeruline kui esmapilgul tundub. Hästi tore on jälgida neid, kes vanad mustrid ja võtted uuesti elule kutsuvad luues neist sootuks uusi ja põnevaid esemeid. Mida Teie soovitatakse algajale heegeldajale? Tean, et olete kirjutanud raamatuid ja avaldanud blogis lugematult heegeldamisnippe. Ent kuidas säilitada motivatsiooni? Kust ammutada inspiratsiooni? Kui on huvi, siis alustada tasub alati, ka siis kui viimane mälestus kudumisest-heegeldamisest ulatub kooliaega. Esialgu tasuks meelde tuletada lihtsamad võtted ja kui need on taas selgeks saanud, minna edasi keerukamate juurde. Amigurumi heegeldamise puhul piisab alustuseks kinnissilmuste meeldetuletamisest ja sealt edasi juba kasvatamise/kahandamise võte. Nõnda saab lihtsama mänguasja kenasti tehtud. Kui juba mõte heegeldamisest on tekkinud, siis usun, et on olemas ka motivatsioon. Saan rääkida oma kogemusest. Minu motivatsiooniks olid lapsed ja nende kaudu tekkis inspiratsioongi. Kui pikemalt rääkida, siis minu päris esimene amigurumi mälestus pärineb lapsepõlvest. Sel ajal küll ei nimetatud ringselt heegeldatud mänguasja amigurumiks, kuid põhimõte oli siiski sama. Täditütar heegeldas mulle roosa keha ja mustade juustega väikese nuku, kellel oli seljas kirju pihikselik ja kampsun. See oli pikka aega mu lemmikmänguasi ja mälestus armsast nukust oli minuga alati kaasas. Täiskasvanuna jõudsin mänguasjade juurde ringiga tagasi. Laste mänge vaadates tundsin, et poest ostetud mänguasjad on elutud ja kalgid ning ma ei soovi neid oma piigadele. Proovisin midagi toredat heegeldada. Sellest alates on armastus amigurumi vastu üha kasvanud. Seda enam, et lapsedki vaimustusid ja tellisid üha uusi lelusid. Mänguasjade heegeldamisele tundus loogilise jätkuna kirjutada ka juhendid. Olles neid üksjagu kirjutanud ja saanud positiivse tagasiside, võtsin juhuse tulles vastu ka suurema väljakutse - kirjutada raamat. Raamat "Muinasjutulised mänguasjad" (2013, Pegasus) koondab endas palju toredaid juhendeid ühes väikeste lugudega. Meie peres nimelt kaasneb iga uue mänguasja sünniga ka oma lugu ja nõnda tundus õige need lood ka raamatusse lühidalt kirja panna. Praeguseks on mul olemas ka pikad lood kõiksugu põnevatest tegelastest. Lastega vahel ikka loeme neid uuesti. Kõige rohkem olen tüdrukute soovidele vastu tulles jutustanud päikesejänku Koogelmoogelist ja Piiast, lisaks veel karupoeg Bellast.
Suur tänu Triin Mihkelsonile, kes need südamlikud lood kirjutas. Aitäh ka Sulle, lugeja! Juba paari nädala pärast ilmub uus intervjuu.
|
Minust
Olen Liisa - suur käsitööhuviline ja Eesti heegeldamise lehe algataja. Siia blogisse kogun kokku imetoredaid intervjuusid meie oma käsitöölistega, mõtisklusi ja veel palju huvitavat. :) Tere tulemast! ArchivesCategories
All
|