Kui Sina pole veel kuulnud poekesest Homecraft (www.homecraft.eu), siis on viimane aeg järele vaadata. Seekord kuulemegi käsitöiseid mõtteid poe ja blogi omanikult, kes jagab blogis ka nippe ning õpetusi.
Kas on midagi unikaalset, mida olete eesti heegeldamis-ja käsitöökogukondades või samal teemal blogides märganud? Midagi, mis eristab eesti käsitööblogisid teistest maailma omadest? Ma olen suur eesti käsitöö austaja. Ma ostan eestikeelseid käsitööraamatuid alati, kui neid välja antakse. Käin vähemalt korra aastas käsitöölaatadel uudistamas millega tegeletakse ja alati ostan midagi. Minu suur missioon on toetada kodumaist käsitööd nii oma blogis kui Facebookis. Unikaalset on kindlasti. Eesti käsitöö ongi unikaalne. Mulle tundub, et eestlased teevad asju veidi teistmoodi ja koduselt. Meil on pikaaegsed traditsioonid, oma võtted ja vahendid. Heegeldamine iseenesest on ju väga lihtne, aga mida kõike selles tehnikas saab luua. Ma näen seda, et Eestis on hakatud ka heegeldamises kombineerima uut ja traditsioonilist, kasutama uudseid materjale ja katsetama julgemalt. Pigem on kadumas massitooted, püütakse leida midagi erilist. Hästi palju tehakse esemeid koju, see annab kodule soojuse ja erilise näo. Eristab kindlasti värvide kasutamine. Mujal maailmas kasutatakse palju erksaid värve, eestlased armastavad pastelseid toone ja valget. Ka siin on märgata muutust. Meie lõngapoest ostetakse viimasel ajal imelisi värvikombinatsioone. Vaipade heegeldamine on suur massiarmastus, kuid igaüks teeb seda väga eriliselt. See teeb suurt rõõmu!
Kes olid/on Teie suurimad eeskujud käsitöö vallas? Mäletan, et keskkoolis ma ei kannatanud käsitööd. Ma ei saanud aru, kuidas inimesed suudavad sellega tegeleda ja aega „raisata“. Muidugi tegi ka minu ema kodus käsitööd ja ma imetlesin tema kampsuneid. Kindlasti oligi ema esimene eeskuju. Mulle meeldib asju ise välja mõelda ja regulaarselt ei jälgi teiste tegemisi. Juba ainuüksi selle pärast, et mitte kedagi kopeerida. Ma püüan alati leida mingi oma detaili asjadele juurde. Keegi ütles kunagi minu tehtud asjade kohta, et nendel on alati disain juures. Isikupära on ilmselt kõige suurem eeskuju käsitöös. Suur tänu blogi autorile vahva intervjuu eest! Järgmises postituses kirjutan hoopis lõngade omadustest - nii et jääge ootele!
0 Comments
Seekord vastab küsimustele Eesti kuulsaim heegeldaja - Mari-Liis Lille, kes juhib blogi www.lilleliis.com ning on ka rahvusvaheliselt väga tuntud heegeldaja. Ta on kirjutanud kümneid õpetusi ja andnud välja kaks amigurumi-raamatut.
Kes olid/on Teie suurimad eeskujud käsitöö vallas? Kui ma heegeldamisega 8 aastat tagasi alustasin, olid minu suurimateks imetlusobjektideks kaks väga loomingulist naist. Elisabeth Doherty (https://www.flickr.com/photos/38635695@N00/) oli sel hetkel amigurumitaevas tõeline täht. Kuigi tema tööd on ka tänases päevas silmapaistvad, peab arvestama asjaoluga, et tol hetkel oli amigurumi buum alles alguses. Tegijaid oli hoopis palju vähem ja tööde kvaliteet teine. Nende kaheksa aasta jooksul on pilt uskumatult palju muutunud. Suureks eeskujuks oli mulle ka eestlanna Marianne Seiman(http://heegeldab.blogspot.com.ee/). Ma ei suutnud ära imetleda tema stiilitunnetust ja maailmatasemel töid. Kui on üks naine, kes suudab heegeldamiselt selle pisut „vanamoelise“ meki maha pesta, siis võiks see olla just tema. Marianne tegevus oli mulle tohutuks innustuseks, sest just tema pani mõistma, et ka väikese eestlasena võib maailmas kõrgelt lennata. See artikkel alustab toredat blogipostituste sarja, mis sisaldab vahvaid lugusid meie oma heegeldajatest. Esimene intervjuu on läbi viidud Triin Mihkelsoniga, kes on heegeldaja, kuduja, blogi Väikesed ilunikerdused omanik ja osav käsitööline, kes on välja andnud lausa kaks käsitööraamatut.
Kas on midagi unikaalset, mida olete eesti heegeldamis-ja käsitöökogukondades või samal teemal blogides märganud? Midagi, mis eristab eesti käsitööblogisid teistest maailma omadest? Ma ei ole tegelikult väga suur teiste blogide jälgija. Selleks pole mul kunagi liiga palju aega. Sellegipoolest on inimesi ja blogisid, mida huviga jälgin. Kodumaistes blogides jääb sageli silma see, kuidas kõik vaimustuvad samast asjast. Aastaid tagasi kubisesid paljud neist näiteks satsisallidest või lehemustrilistest sokkidest. Ise ma eelistan alati mõelda ja luua pigem unikaalseid esemeid. Väga positiivne ja rõõmustav on see, kui palju hinnatakse esiemade pärandust ning proovitakse ka ise neid järgi teha. Näiteks peente kirikinnaste või Haapsalu salli kudumine ei olegi tegelikult nii keeruline kui esmapilgul tundub. Hästi tore on jälgida neid, kes vanad mustrid ja võtted uuesti elule kutsuvad luues neist sootuks uusi ja põnevaid esemeid. Mida Teie soovitatakse algajale heegeldajale? Tean, et olete kirjutanud raamatuid ja avaldanud blogis lugematult heegeldamisnippe. Ent kuidas säilitada motivatsiooni? Kust ammutada inspiratsiooni? Kui on huvi, siis alustada tasub alati, ka siis kui viimane mälestus kudumisest-heegeldamisest ulatub kooliaega. Esialgu tasuks meelde tuletada lihtsamad võtted ja kui need on taas selgeks saanud, minna edasi keerukamate juurde. Amigurumi heegeldamise puhul piisab alustuseks kinnissilmuste meeldetuletamisest ja sealt edasi juba kasvatamise/kahandamise võte. Nõnda saab lihtsama mänguasja kenasti tehtud. Kui juba mõte heegeldamisest on tekkinud, siis usun, et on olemas ka motivatsioon. Saan rääkida oma kogemusest. Minu motivatsiooniks olid lapsed ja nende kaudu tekkis inspiratsioongi. Kui pikemalt rääkida, siis minu päris esimene amigurumi mälestus pärineb lapsepõlvest. Sel ajal küll ei nimetatud ringselt heegeldatud mänguasja amigurumiks, kuid põhimõte oli siiski sama. Täditütar heegeldas mulle roosa keha ja mustade juustega väikese nuku, kellel oli seljas kirju pihikselik ja kampsun. See oli pikka aega mu lemmikmänguasi ja mälestus armsast nukust oli minuga alati kaasas. Täiskasvanuna jõudsin mänguasjade juurde ringiga tagasi. Laste mänge vaadates tundsin, et poest ostetud mänguasjad on elutud ja kalgid ning ma ei soovi neid oma piigadele. Proovisin midagi toredat heegeldada. Sellest alates on armastus amigurumi vastu üha kasvanud. Seda enam, et lapsedki vaimustusid ja tellisid üha uusi lelusid. Mänguasjade heegeldamisele tundus loogilise jätkuna kirjutada ka juhendid. Olles neid üksjagu kirjutanud ja saanud positiivse tagasiside, võtsin juhuse tulles vastu ka suurema väljakutse - kirjutada raamat. Raamat "Muinasjutulised mänguasjad" (2013, Pegasus) koondab endas palju toredaid juhendeid ühes väikeste lugudega. Meie peres nimelt kaasneb iga uue mänguasja sünniga ka oma lugu ja nõnda tundus õige need lood ka raamatusse lühidalt kirja panna. Praeguseks on mul olemas ka pikad lood kõiksugu põnevatest tegelastest. Lastega vahel ikka loeme neid uuesti. Kõige rohkem olen tüdrukute soovidele vastu tulles jutustanud päikesejänku Koogelmoogelist ja Piiast, lisaks veel karupoeg Bellast.
Suur tänu Triin Mihkelsonile, kes need südamlikud lood kirjutas. Aitäh ka Sulle, lugeja! Juba paari nädala pärast ilmub uus intervjuu.
|
Minust
Olen Liisa - suur käsitööhuviline ja Eesti heegeldamise lehe algataja. Siia blogisse kogun kokku imetoredaid intervjuusid meie oma käsitöölistega, mõtisklusi ja veel palju huvitavat. :) Tere tulemast! ArchivesCategories
All
|